Alguse lugu...

Ma arvan, et me kõik teame oma kogemusest, et juhus on mänginud meie õnnestumistes ja ebaõnnestumistes olulist rolli. Meile meeldib kasutada sõna "juhuslikult" ning tõlgendada selle abil oleviku ja mineviku sündmusi, kogemusi, emotsioone. Juhuse tahtel sündis ka Maakoda. Öeldakse, et asjad juhtuvad põhjusega. Selleks pidi tõepoolest pikk jada paika loksuma, et Maakoda loomise ideesse tõsiselt suhtuma hakata. Usk ja kangekaelsus on toonud meid täna sellesse hetke, kus Maakoda on tegev ja toimiv.


Millest selline mõte üldse alguse sai ? Ei midagi glamuurset! Tavapärane söögilaua tagune ja joogiklaasi esine märkamine. Kõik see, mille poole saab hakata püüdlema on tegelikult olnud kogu aeg nina ees ja sõna otseses mõttes taldrikul. Märksõnaks on hoidised.

Aia-ja metsasaadused on meie pere toidulauda katnud kogu elu. Kui kasvada millegi keskel ning sul on seda külluses, siis sa ei märka selle erilisust. See on sinu jaoks tavapärane. Märkama hakkad sa seda alles siis kui sa astud sellest tuttavast keskkonnast välja. See kehtib iga eluala või tegevuse kohta. Oskad hinnata alles siis kui sul seda enam ei ole. Sama kehtib kõikide kodukootud toitude ning hoidistega. Taipamine ning märkamine toimub siis kui külmkapp on piltlikult öeldes tühi. See on väga põnev hetk kui sa märkad, et sa tarbid midagi, mida sa mujalt ei saa( just seda õiget maitset).

Mõte ja meenutus, kus kõik, kes on proovinud, kiidavad taevani. See oli hetk, kus tärkas esimest korda mõte pakkuda neid häid maitseid inimestele, keda sa ei tunne. Jah, sinna see mõte jäi. Juu polnud õige aeg, eluetapp.

Sama mõte naases korduvalt ka hiljem kuniks saabus murdumispunkti. Selleks oli koduse tomatimahla proovimine. Eesti mullast jõudu kogunud ning päikse poolt paitatud tomat. Meie pere pole kunagi suur tomatimahla tarbija olnud. Samas oli selles mahlas midagi erilist. Kõik oli paigas, maitse, soolasus, pipra teravus. Täiesti sõltuvust tekitav. Kui pudel avada, siis otsa ta saab ning kõige veidram on see, et üsna pea tahaks järgmist .

Sellest hetkest enam tagasiteed polnud ning tuli minna müts peos mõtet valideerima. Ikka selle inimese juurde, kes ainuisikuliselt nii head asja teha oskab, minu Ema. Maakoda sai sündida ainult "spetsialisti" heakskiidul ning paistis, et see oli täpselt aeg, kus kõik oli õiges hetkes. Olin veendunud, et minu idee tehakse maha. Läks aga vastupidi, mind tabas ootamatu entusiasm. “Teeme muidugi ning proovime, kas saab asja.” Sellest hetkest algas kibekiire planeerimine, et juba sel hooajal oleks võimalik väikses mahus esimesi tooteid inimeste toidulauale tuua.


Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Maakoda,valmis olla,start

Järgmine

Maakoda tegevusplaan

Jaga seda artiklit